Kuidas valmib üks tellitud kaltsuvaip. Ja miks see nii kaua aega võtab

Mulla-aineline kaltsuvaip taaskasutustekstiilidest
Kuhu kaob aeg ja kust tekib tolm?  Loe, kuidas ma kudusin mullateadlasele mulla - ainelist kaltsuvaipa "Leetunud, veidi kultuuristatud gleimuld"
Selle vaiba tellija oli üks ütlemata normaalne tellija. Ta ei kiirustanud tagant ei tähtaegade ega mingite lisatingimustega. Mul olid täiesti vabad käed ise otsustada, kuidas tema kaltsuvaip peaks välja nägema.  Ainult, et kindlasti oleks seotud mullaga.
Olin hiljuti saanud teada, et Eestis on olemas Mullamuuseum, hõõrusin käsi ja arvasin, et nüüd käin seal ära ja kohe koon vaiba ära ka ja mis seal siis ikka niiväga.
Algatuseks oli sissepääs Muuseumisse raskendatud, sest esiteks koroonapandeemia ja teiseks õppetöö - muuseum asub Maaülikooli ühes auditooriumis, kus lisaks pidevalt toimuvale õppetööle, pole hetkel asja ka võõrastel inimestel, sest pandeemia kestab. Sellest väikesest takistusest aitas mind üle minu abikaasa, kes sisenes loengu vaheajal kui omainimene ruumi ja pildistas nii palju kui jõudis. Te ei kujuta ette, kui palju meil tegelikult on eristatavaid muldasid ja kui sarnased nad võhikule tunduvad! Ja millegipärast on nad kõik väga kollased, ise oleksin arvanud, et musta mulla paksus on suurem ja meie mullad on pruunimad.  Samas, üleni kollast vaipa ma ka ei mõelnud kududa. Ühesõnaga, olin veidi pettunud. 

J
agasin oma pettumust kunagise õppejõu ja akadeemikuga, keda teadsin kui mullaprofiilide spetsialisti juba üliõpilase - ajast.  Tema juhatas mind veebikonspektini, kus olid nii pildid kui mõisted ja uskumatu hulk teavet meie muldade kohta. Ehh, hea, et selle kohta eksamit ei pea tegema, seal jätkub tudeerimist mitmeks ajaks. Igatahes oskas ta ka puusalt tulistades soovitada Ilusamaid Mullaprofiile, mille hulgast valida. Selliseid, kus oleks veidi rohkem värve kui kollane ja pruun ja mis oleksid inspireerivad ka mitte-mullateadlasele


 Nüüd olin juba teinud pika sammu vaiba valmimise poole - mul olid kavandi kavandid olemas. Vaatasin mulla profiilaukude pilte, kissitasin silmi ja otsustasin üldistada, sest meil oli siiski valmimas taaskasutuse kunstiteos, mitte täpne mullaprofiili koopia.
 Vaatasin oma kangakerade hulgas ringi ja teatava kahetsusega nentisin, et viimasel ajal kantakse vähe beezi. Kapikoristajate varud ei sisaldanud kaugeltki piisavas koguses vajalikke toone. Õnneks oli mul kogunenud väike varu nö valgeid riideid, mida sain värvida. Täpselt sellist õiget liivatooni värvi kangavärvi mul muidugi polnud ka. Värvisin siis kange teega, aga et tulemus ei tuleks liiga roosakas, lisasin beezi sekka. Et jumala eest liiga tumedaks ei värvuks, sest siis peab otsast algama. Ega ta päris õige ei saanud, aga toimse kaltsuvaiba kudumisel on selline eelis, et silm segab kõrvuti kootud värvid kokku ja tekib hoopis uus värv.  Noh, kuivades läksid äsja värvitud taaskasutustekstiilid muidugi hoopis teist värvi ja kuivamine võttis ka plaanitust rohkem aega, sest vahepeal oli sügis ja suuremad sajud kohale jõudnud. Aga lõpuks sain ma neid hakata ribadeks lõikama.  Vahepeal tõid veel uued kapikoristajad kotiga kraami juurde, sain sealt ka üht-teist sobivat värvi juurde sortida, sest teadagi pole midagi igavamat kui "värvikiivri" kudumine.  


 Järgmisena sai hakata lõime käärima. Tellitud vaibaga on nimelt see lugu, et kui sul väga - väga - väga veab, on sul parasjagu telgedel olemas õige laiuse ja tihedusega lõim ja  seda on olemas ka piisav pikkus. Enamasti nii muidugi ei lähe. Nii et, käärida tuleb ikka spetsiaalselt tellimuse jaoks. Täiesti juhuslikult olin juba varem omandanud sobiva pruuni lõime jäägid (pärit endise töökaaslase ämma kapist), sest  igas mullas peab ju natuke pruuni ka olema. Lõime küll toimses koes kududes väga palju näha ei jää, peamiselt narmastena, aga ikkagi.  Siinkohal oli mul millegipärast väga tähtis  täpne olla. 
 Kääritud lõimepatsi kerisin poomile, niietasin, soastasin ja tegin siduse.  Ja alles siis saabus suur hetk, et sain kududa esimese rea. Loomulikult rohelistega, sest muld algab ju taimedest. Kui ma oleksin olnud veel täpsem, siis oleks võinud rohu asemel olla kootud näiteks pohlamarjad, sest selle mullatüübi peal nad kasvavad.  Aga no hea küll, võibolla on vaibal parasjagu kevad. Edaspidine oli juba vormistamise küsimus, sest õiget värvi kerad olid kokku kogutud, võta ainult ja koo ära.
 Kududa oli tore ja vaip edenes hästi. Kui ma olin vaiba valmis saanud, selgus, et ma olin nii suure hooga kuduma pistnud, et ei märganudki, et mu soalaad oli veidi ebavõrdses asendis telgede küljes.  See muidugi polnud hea, aga õnneks valmis vaibalt seda silma ei karga.  Kudumise hoog oli nii suur, et olin seda kompenseerinud puhtalt toore lihasjõuga.  Vaipa poomilt maha rullides selgus, et kootud vaip polnud millegipärast ka prognoositud hulka cm kokku tõmmanud - see on alati üks asi, millega täpselt mõõtu kududes saab maadelda.  Täpse ennustamise nõksu ei ole ma veel kätte saanud - miks mõnikord on teisiti kui teinekord. Õppimise jaoks ainest jätkub. 

 Aga nüüd on kaltsuvaip "Leetunud, veidi kultuuristatud gleimuld" igatahes kasutamiseks valmis. Jääb üle ta tellijale veel kätte toimetada. Loodan seda teha enne jõule, et mitte hakata rapsima koos teiste kingisaatjatega. Sest tegelikult tellis seesama tellija teise vaiba veel.  Natuke suurema, suvekodu salongi. Selle jaoks mul veel kandvat ideed pole

Kommentaarid

Email again:

Eelmine

22 põhjust miks osta oma koju üks  kaltsuvaip. Või parem kaks

Järgmine

Terra Mama kangastelgedel kootud toimne värviline vaip
Protsess. Lõbus porivärviline vaip

Jaga seda artiklit