Suurrätikuid ja pleede koon ma kõige parema meelega tuttavate eesti lammaste villast. See lõng ei tule küll nii kergelt kätte kui poelõng, aga rahulolu raiskamise lõpetamisest on ka kordades suurem. Eesti lambavillast kootud salle praegusel ajal ei taheta, sest nad pole nii pehmed nagu tänapäeval oodatakse, aga suurrätikuks sobib ta suurepäraselt, hoiab hästi vormi ja on lapsest saadik kontrollitud soojusega.

Poelõngade jääkidest ja tokilõppudest olen ka suurrätikuid kudunud, need saavad kirevamad ja tahavad rohkem mustri läbimõtlemist, sest materjali on piiratud koguses. Aga jälle on rõõm suur kui õnnestub ebamäärasest keramäest vormistada kasutatav ese, kus värv ja muster teineteist toetavad. Ragisevaid akrüüllõngasid olen küll vältinud, neid kasutame mujal.