Kaltsuvaipu on kohe tore kududa! Reibas ja kergelt füüsiline töö! Valid kaltsukerade hulgast õiged värvid välja, pead plaani ja annad lauldes minna. Tulemus on just nii värviline kui parasjagu meeleolu on olnud.

Selleks, et oleks erinevat värvi kerade vahel valida, peab ennem materjali kokku koguma. Ühe t-särgiga on raske midagi suuremat ja keerulist kududa. Siin on mul abiks terve hulk sõpru-tuttavaid, kes hoiavad oma kappe korras ja toovad mulle oma ülejäägid. Win-win situation! Mina saan kasutada pestud ja sorteeritud toorainet ja neil mahuvad kapiuksed kinni.

Kaltsuvaibad tulevadki seda nägu, mis materjal parasjagu võtta on olnud. Tüdrukute sukkpüksid ja pusad on ikka läbi aegade roosad, meestel on palju halle t-särke jne.Tööstusest pärit ribasid ja rulle ma pole ostnud: sõbrannade laste riideid pean ma  küll ise kääridega ribadeks lõikama, aga see-eest väheneb prügimäele sõitvate riiete hulk.
Mõnikord veab eriti, kui näppu juhtuvad haruldased materjalid, nagu nõuka-aegne kalavõrk (paremal juhul ka veel ribadeks lõigatud), karusnaha ribad (vaibatööstuse jäägid) või et suurem hulk pesunööri!  Millised aarded kaltsuvaiba kudujale, millised võimalused ootavad vaibaks saamist!!!




Villaste vaipade jaoks saab kasutada täitsa mitut sorti lõngu. Võib kasutada spetsiaalset vaibakudumiseks mõeldud vaibalõnga, mis on tugevam ja jämedam kui sokilõng. Või juba nõuka-ajast tuttavat kaltsulõnga  - seda tehakse purustatud villaste asjade ja uue villa segust, tulemus meenutab tupsukestega tviid-lõnga.
Ja lõpuks ka  kappide ja sahtlite koristamisel tekkinud lõngajääkidest (saab eriti pehme ja luksuslik vaip). Parem ikka kui villane vaip hoiab meie jalad soojana kui et lõng sahtlis ära koitab.  Selle viimase vaiba kulumiskindlus ei pruugigi olla väiksem spetsiaalsest vaibalõngaga kootust, meie sokilõngades on tänapäeval akrüüli ja polüamiidi jms tugevdavat.  Oleneb, kuhu vaipa on vaja ja kui suur saab olema kõndimiskoormus.




Suurrätikuid ja pleede koon ma kõige parema meelega tuttavate eesti lammaste villast. See lõng ei tule küll nii kergelt kätte kui poelõng, aga rahulolu raiskamise lõpetamisest on ka kordades suurem. Eesti lambavillast kootud salle me tänapäeval ei eelista, aga suurrätikuks on ta väga hea, hoiab hästi vormi ja on lapsest saadik kontrollitud soojusega.
Polelõngade jääkidest ja tokilõppudest olen ka suurrätikuid kudunud, need saavad kirevamad ja tahavad rohkem mustri läbimõtlemist, sest materjali on piiratud koguses. Aga jälle on rõõm suur kui õnnestub ebamäärasest keramäest vormistada kasutatav ese, kus värv ja muster teineteist toetavad. Ragisevaid akrüüllõngasid olen küll vältinud, neid kasutame mujal.


Beebitekid ja sallid on ka kudumiseks ühed head põnevad tooted. Nende kavandamisel, materjali valimisel ja kudumisel peab lähtuma jälle veidi teistest asjaoludest. Sallilõng peab olema peenemat sorti ja kvaliteetne, muidu saab sall väga jäme ja raskesti seotav. Pealegi on kõik defektid näo juures väga näha. Lisaks see, et karedaid salle me tänapäeval ei taha, nii et lihaoina villast tehtud lõng ei sobi kindlasti.

Beebitekid peavad olema pehmed ja pesukindlad, kui me tahame, et nad konkureeriksid akrüülfliisidega. Imikute emadel on oluline teada, et fliistekk on küll kohutavalt mugav pidada, aga kogu oma kasutusaja jooksul eraldub temast mikroplastiku kiude, mida me tahame ehk oma beebi hingamisteedest nii õrnas eas eemal hoida. Kiude eraldub nii märjalt kui kuivalt materjalilt, pesuveega jõuavad nad lihtsalt ookeani välja. Nii et otsime välja ikka pehmema naturaalse materjali ja lõpuks võidavad kõik.


Vaata olukorda e-poes